Kolmas tee
Tanel Rander
Tanel Randeri näitus „Kolmas tee“ kõneleb idaeurooplase hingeelu kujunemisloost keset pidevat transformatsiooni.
Rander võtab tabavalt käsitlusele giljotiini kujundi, kirjeldamaks idaeurooplastele omast keha ja pea eraldumist. Keha on paratamatult seotud ruumiga ning jääb igaveseks aheldatuks oma geograafilise päritolu külge. Pea seevastu opereerib n-ö psühhogeograafilises ruumis ning on näiliselt vaba kõiksugustest geopoliitilistest piirangutest. Pärast aastat 1989 langesid inimpeade asemel pigem pronkspead – tõelist revolutsiooni Ida-Euroopas seega ei toimunud. Ent olulised lõiked leidsid aset hoopis inimese sisemuses. Nõnda pöörab näitus tähelepanu Ida-Euroopa kaasaegse kunsti genealoogiale, milles on osa George Sorose investeeringutel, represseeritud avangardi rehabiliteerimisel ja ajaloo prügikasti kiirel täitumisel.
„Viimase kümnendi jooksul on kaasaja siledas pinnas tekkinud mõra, millest immitseb elimineeritud minevikku kandvat fantoomvalu – nostalgiat. Enamasti valgub see viljatule pinnasele või satub kindlate poliitiliste huvide teenistusse. Juba võib märgata ajaloo prügikastist pärit kunstiteoste sattumist galeriidesse, mille esteetilises režiimis surevad nad nostalgiliste pilkude all oma teist surma,“ avab Rander kaasaja suhet poliitilise mineviku ja selle märkidega.
Näitus loob kuvandi inimese subjektiivsuse kujunemise institutsionaalsetest mehhanismidest ning püüab realiseerida ühe punamonumendi – Jaan Anvelti 1962. aastast pärineva büsti – poliitilist potentsiaali. Näitusega kaasneb trükis „Nostalgia võim“, mis kirjeldab kunstniku subjektiivsuse genealoogiat ning arutleb võimaluse üle leida kolmas tee kohaliku geopoliitilise subjektsuse ületamiseks. Samuti sisaldab trükis kirjanik Aarne Rubeni artiklit Eessaare Aadu kirjanduslikust tegevusest.
Tanel Rander (snd 1980) lõpetas Tartu Ülikooli õigusinstituudi (2005), Eesti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarsete kunstide magistrantuuri (2010) ning õpib praegu EKAs doktoriõppes, uurides Ida-Euroopat dekoloniaalsest perspektiivist. Looming on kontseptsioonikeskne ja seondub paljude meediumitega.
Täname: Aarne Ruben, Art Allmägi, Eesti Kultuurkapital, Eva Voog, Jaan Kompus, Kirke Kangro, Kaarel Kütas, Okupatsioonide muuseum