Hanna Samoson. Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi

„Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi“ on näitus suure tulvavee põhjustatud kaotusest, selle kaotusega leppimisest, senisest maailmakorrast lahtilaskmisest ja möödunud elu rusudest uue maailma üles ehitamisest. Näituse kuraator on Siim Preiman. 

Kuidas muutuda sulgkergeks ja loobuda üleliigsest? Viimase aasta on Hanna Samoson veetnud selle küsimuse tähe all. Järgemööda on kogetust esile kerkinud mustrid, millesse teele juhtunud sümbolid langesid nagu pusletükid. Lasnamäe paviljonis satub külastaja videotest, kiviskulptuuridest ja installatsioonidest moodustuvale teekonnale, mis haarab kaasa, aga jätab ometi otsad lahti, peegeldades kunstniku taipamist, et iga lõpp on alati uue algus.

Tõukudes leinast, avab Samoson suurte inimlike kogemuste mõtestamise võimaluste ukse. Nentides, et tal on võimatu panna sõnadesse teise inimese kogemust, ütleb kuraator Siim Preiman: „Hanna ei ole lihtsalt kannatav kunstnik, vaid eelkõige uudishimulik ja empaatiline inimene. Kaotuse järel seadis ta sihiks leppimise, otsustades loobuda kõigest üleliigsest ja püüelda seisundini, kus miski poleks liiast, aga millestki poleks puudust. Näitusele eelnenud teekonnal kohtus Hanna erinevate inimeste ja loomadega, koges võimsaid loodusnähtusi ja teisi, pealtnäha väikseid, aga maagilisi kokkusattumusi.“