Mõnikord annab elu ennast tunda

“Ta elas Mustamäe keskel, kuuendal korrusel suures majas keset teisi samasuguseid maju, ühes majas koos mitmesaja teise inimesega. Ta ei tundnud neid inimesi, kui välja arvata mõned väliselt huvitavamad, isikupärasemad inimesed, kes talle meelde jäid kas maja ees tänaval, õues või liftis. Kõik need nägupidi-tuttavad tundsid tedagi, aga nad ei andnud seda kuidagi väliselt mõista ja Eero vastas neile samaga. Oli küll üks eriti sümpaatne vanamees, keda Eero oli algul püüdnud visalt teretada, ei tea miks, aga vanamees oli umbusklik, ei vastanud, ja Eero loobus peagi – milleks kena vanameest teretamisega hirmutada?”

Mati Unt “Sügisball”

See liivatera, mille ümber tasapisi vormub pärl tööpealkirjaga “Mõnikord annab elu ennast tunda”, on üksindustunne. Lasnamäe paviljon asub Eesti kõige tihedamini asustatud piirkonnas, kus tänavatel, pargipinkidel, aedades ja poesabas käib vilgas seltsielu, samamoodi nagu paljudes teistes maailma paikades. Ometi on loendamatute akende taga palju üksikuid hingesid. Selle väljajäetuse põhjuseid võib olla mitmeid, nii psühholoogilisi kui ka füüsilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke. Eelolev näitus koondab karme ja poeetilisi lugusid vabatahtlikust ja tahtmatust eraklusest, selle põhjustest ja vasturohtudest. Kuidas üksildusest võitu saada? Kas üksindus võib olla vabatahtlik? Millega inimesed seda tunnet eemale peletavad? 

„Mõnikord annab elu ennast tunda” kuulub Kunstihoone kestvasse näitusesarja, mis pöörab erilist tähelepanu hea olemise võimalikkusele ja kunstnike sotsio-ökoloogilisele vastutusele kindla huku tingimustes. Näitusesari on institutsionaalne katse leida põletavate küsimuste käsitlemiseks eetiliselt sobiv platvorm, mistõttu on selle korraldamisel kaasaegse kunsti näituse standardretseptist välja jäetud kõik ühekordsed vahendid ja kasutatud ainult kohapealt leitud materjali nii vähe kui võimalik. Sarja seni viimane näitus oli 2023. aasta suvel Lasnamäe paviljonis toimunud “Hellalt hoia mind”.