Nägemise õpetus
Annika Haas, Elo Liiv, Jekaterina Kultajeva
29. juulist 3. septembrini eksponeerivad Kunstihoone galeriis oma foto- ,video-, heli – ja skulptuuriinstallatsioone Annika Haas, Elo Liiv ja Jekaterina Kultajeva, kes kujutavad portreefoto ja skulpturaalsete lahenduste kaudu installatiivselt Eesti pimedaid ning tõstatavad laiemalt üles “sotsiaalse pimeduse” temaatika.
Näitus avati reedel, 28. juulil kell 18.00. Avamisel esines tegevuskunsti rühmitus Laik ja Maarja Haamer performance´iga “Tumetaju”.
Vahel piisab vaid infokillust, et tekiks teadatahtmine ja käivituks kujutlusvõime. Selle juhusest väljakutseks kasvanud näituse algtõukeks sai raadiouudis ülemaailmsest pimedatele pühendatud päevast, mida kuulis pressi- ja dokumentaalfotograaf Annika Haas. Olemusfoto meistriks tunnistatud Annika Haasiga liitusid talle sarnaselt elu- ja kunstitõdede ristumiskohal tegutsevad skulptorid Jekaterina Kultajeva ja Elo Liiv. Nii sai alguse ühiskonnakriitiline, kodanike südametunnistusele koputav ja õiglust igatsev, võitlusvaimu ning järjekindlust kehastav näitusetegijate kooslus, kelle head tahet ei kõigutanud miski. Ei kunstigalerii – paik, mille seostamine nägemispuudega inimestega on kõike muud kui iseenesestmõistetav ega ambitsiooni suurus, millega autorid valitud näituseteemat lahkama asusid. Sest tööd tehes ja süvenedes sünnib armastus, ja armastus, öeldakse, on pime.
„Kas kõik on nii, nagu “nägijad” näevad, mis hetkest nägemine hakkab pimestama? Kuidas õppida või õpetada nägema ja kuidas kirjeldada olukordi, kus nägija ei näe ja pime pole pime? Mis on sotsiaalne pimedus? Miks on pimedad nagu ka sotsiaalselt “pimedad” ühiskonnas erinevatel põhjustel alavääristatud ja “nägijad” ei näe või ei taha näha tõeliselt?“ – need on vaid osa näituse autorite poolt esitatud küsimustest, mis kasvavad isiklikust haavatavusest ühiskondlike suhete valupunktideni, konkreetseist empaatiaavaldusist inimõiguste deklaratsioonini.
„See näitus on nii hell kui ebamugav. Vähemuse puue avab siin kompensatsioonivõimaluste ja tundlikkuse kohatise terava ilu, mis muudab ilmajäetuse teisejärguliseks, ulatub temast kaugele välja, sest on omane ka enamusele. Ja modellide leplik paindlikkus ilmutab end vahel suuremana kui armastajate omavastutuse defineerimisest sündinud etteheited iseendale ja maailmale,“ tõdeb Tallinna Kunstihoone kuraator Tamara Luuk.
Nii kuulub näituse autorite suurim kummardus Eestis elavate nägemispuudega inimeste vahendusisik Maarja Haamerile ja kõikidele projektis osalenud pimedatele ja nägemispuudega modellidele: Aron Leppik, Maarja Haamer, Vello Vart, Ališer Hožanijazov, Priit Kasepalu, Sülvi Sarapuu, Riho Roosioja, Jekaterina Nekhaeva, Eduard Nekhaev, Kaili Mikk, Mari-Liis Täht, Margo Joost, Sergei Mund, Kai Kuusk, Gerli Kangur, Veronika Sõstar, Jakob Rosin.
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Tallinna Kultuuriamet, Järsi OÜ, OÜ Fotobrigaad, OÜ Kunst ja Pärimus, OÜ Aare Autopood ja Veinisõber.
Näituse teostamisel olid abiks: Ülle Sadu, Kairi Ilmets, Kalle Tiisma, Heigo Eeriksoo, Taavi Suisalu, Jaan Kompus, Art Allmägi, Juhan Vihterpal, Kristino Rav, Kaisa Sammelselg ja OÜ videoID, MTÜ Kakora, OÜ Digifoto, OÜ Joon Stuudio, OÜ Kunst Investments, OÜ Kaak, OÜ Lingent, OÜ Laserstuudio, OÜ Uus Monumentaal ja Kunstihoone installatsioonimeeskond Valge Kuup.
