Kevadnäitus. Naised omavahel

Britta Benno, Grisli Soppe-Kahari ja Kadi-Maarja Võsu emotsionaalselt laetud, tundelise, kohati jõulise ennastkehtestavusega töödes on „rahutuse kanaliseerimist“ * meeleheitesse, „mina“ tühjaksmaalimisse ja rolliootuste pilkamisse. Hanna Piksarv tuleb välja korduva tegevuse rütmile allutatud käsitööga, mis tasakaalustab taotluse ja teo ning jõuab sisuliselt lähedale Erika Tammpere või Maara Vindi maailmadele, kus sündiv kujundlikkus ja lood toetuvad kestmise, lootuse ja usu ajatusele. Ka Anne Parmasto ja Elina Saat eiravad – kumbki omamoodi – aega ja tähendusi, ühe olematult kerge ja noor materjalivalik ei tühista ilu ja dekoratiivsuse vanu väärtusi, teise muusikale viitav lakonism ja ratsionaalsus avavad helide maailma näiliselt ohjeldamatu vabaduse taga peituva. Ainult Liina Siibi seitse minutit videopilti viib sünkrooni välismaailma reaalsuse ja tema aina lähemale tuleva, pea näkku lööva perspektiivi. Üles võetuna kaamera poolt, „mis püüab kinni midagi, mida me tavaliselt näha ei taha“.**

Kuigi vanust mõõtval ajaskaalal lai, pole sel näitusel ajaga suurt midagi peale hakata. Aja hambad, mis ehitavad ja mäluvad kontekste, jäävad siin nüriks ega aita ka rabedaks jäävat ühisruumi, millesse teadagi keerulised, sest meeleoludest, tunnetest ja intuitsioonist täidetud omailmades viibivad naised ei olnud kutsutud panustama. Küll aga selle näituse kokku panija, kes on jätnud nad üksi ja igaühe iseenda eest seisvaks. Ainsaks õigustuseks teadmine, et naised on tugevad, ja et neile piisab vähesest. Vahest mõnest lillest.

*Indrek Grigori väljend Hanna Piksarve installatsiooni kohta 2014. aasta 14. novembri Sirbi artiklis „Installatsiooni iseloomustab endiselt töö“.

**Liina Siib. „Sotsiaalne ruum – ebasotsiaalne aeg“. Ettekanne sümpoosiumil The human condition: https://www.youtube.com/watch?v=Up2O2X5Rc_o

Erika Tammpere (sünd 1946) on loonud vaipu oma pika elu jooksul ja erinevail aegadel. Eelmisel aastal pälvis ta Milano rahvusvahelisel nägemispuudega inimeste kaasaegse kunsti biennaalil „Art Senses 2015“ installatsiooni „Eluring“ eest kuldmedali. Selle installatsiooni üks osa ongi eksponeeritud Kunstihoone galeriis. Oma tööd saatvas kaaskirjas ütleb kunstnik: “Nagu kõik looduses elab, kasvab ja areneb, nii tärkavad ja kasvavad ka lilled ja rõõmustavad maailma. Teatud ajal nad aga närbuvad ja kaovad, andes ruumi ja võimalust oma uutele järglastele”.

Anne Parmasto (s 1952) on maalikunstnik ja maalidotsent Tartu Ülikoolis, kelle isiknäitus toimus Kunstihoone galeriis eelmisel aastal ja üllatas vaatajaid mittetraditsioonilise materjalikasutusega. “…jõudsin oma faktuuri- ja värviotsingutes kaasaegsete remondimaterjalideni: krohv ja makrofleks, pihustid ja potivärvid vineeril, uv-kindel lakk jpm. Nendega suhtlemine sai adrenaliinitekitavaks balansseerimiseks noateral, tasakaalu otsimiseks päris ja mängu vahel“.

Maara Vint (s 1955) on õppinud inglise filoloogiat, ta on kunstnikeperes üles kasvanud ja välja kujunenud isetegija, kelle muinasjutulised maailmad on leidnud oma pildi- ja sõnalugudele lõppematu inspiratsiooniallika kristliku maailma helgeis tõlgendustes.

Liina Siib (s 1963) on loomu ja järjekindluse poolest oma sotsiaalset närvi pidevalt teritav kunstnik. Graafik ja fotograaf, EKA graafikaosakonna professor, on ta filmi ja fotofänn, kes tegeleb “sotsiaalse seisundi visuaalse representatsiooniga », sest «olla amatöör-sotsioloog ja -antropoloog on minu kui kunstniku õigus”. Vt liinasiib.com

Elina Saat (s 1976) on tehnikateaduste magister, kes õpib EKA Avatud Akadeemias ja iseloomustab oma näitusele esitatud tööd järgmiselt: „Mulle meeldivad selged kujundid ja jooned … nagu lugemine algab tähtede õppimisest, on siin teekonna alguseks heliredel ja do-mažoor. Pildid kujutavad klaverit – oktaav do’st do’ni, tema mažoorne kolmkõla ja minoorne kolmkõla. Klaverimängu A ja B”.

Britta Benno (s 1984) on graafikamagister ja tundliku närviga noor kunstnik ja ema, kes ütleb oma mustvalgest kägarasse tõmbunud autoportreest, et see „…sümboliseerib kõige tumedamat kohta, kus mõnikord ei tea enam, kes ma lõppude lõpuks olen“ , kõnetades nii paljudele tuttavat tunnet ning kogemust. Vt brittabenno.com

Hanna Piksarv (s 1989) on lõpetanud EKA skulptuuri ja installatsiooniosakonna magistrina, tema julge žestiga tegu usaldav looming liigub tema kannul paikadesse ja mõttekohtadesse, milles noor kunstnik end leiab olevat. Oma austria-kogemusest sündinud töödest räägib ta: „Käsitööl ka täiesti alahindamatu meditatiivne funktsioon, millest praegu räägitakse vabalt, aga mis omal ajal võis mägede vahel meestekeskses külaühiskonnas ellu- ja mõistusele jäämiseks hädavajalik olla. Eriti on mind siin kummitama jäänud ja peakattetöödele eeskujuks olnud positiivsete fraasidega tikandid seintele riputamiseks, mis esmapilgul tunduvad nii õõnsad – armastav süda keedab mehele parima supi ning muu koduhoiuteemaline, kuid samas illustreerivad nii hästi püüdu ja painet oma eluga hakkama saada“. Vt hannapiksarv.blogspot.com

Grisli Soppe-Kahar (s 1990) on kohe-kohe kaitsmas vabade kunstide magistrikraadi EKA-s. Tema spontaanne, ebaühtlane aga intensiivselt väljendusrikas maalilooming väljendab tundeseisundeid ja emotsioone, mida sõnastada püüdes ütleb ta: „…selles kõiges on olemas teatav romantiseerimine, mis mõnikord ei olegi ainult seda, vaid eksisteerib päriselt – vähemalt minu jaoks“. Vt grislisoppe.weebly.com

Kadi-Maarja Võsu (s 1992) on 2013 alates vabade kunstide tudeng EKAs. Ta on aktiivne, mitmekülgne ja avara tegutsemisvälja ning loomevõimega. Tal on enesekindlust ja haaret. Oma näitusetöö esitab ta küsimusena: « Miks peab noor naine käima psühholoogilist nõustamist ja hinnangut saamas kui on teinud kaalutletud otsuse mitte saada bioloogiliseks emaks?…Miks me häbistame neid, kes ütlevad: Mina ei taha olla jänes”. Vt sametkoer.ee