Sandra Ernits ja Tõnis Jürgens
Kuraator Siim Preiman
Mõned aastad tagasi orbiidile läkitatud James Webbi kosmoseteleskoobi abil on teadlased näinud ajas ja ruumis kaugemale kui kunagi varem. Senisest detailsemad kujutised kaugetest galaktikatest on küsimuse alla seadnud meie senise arusaama ajast kui lineaarsena minevikust tuleviku suunas voolavast liikumisest. On väga võimalik, et aeg ei ole universumi olemuslik pärisosa, vaid miski, mis tekib osakeste ja kehade vahelise vastasmõju tulemusena ning ei ole kuidagi ühtlane või ühesuunaline. Ei ole veel täpselt teada, mis mõju on sellel füüsikale ja millal need avastused jõuavad näiteks kooliõpikutesse. Kui aeg on vedel, siis sulavad ka piirid ulme, ulma ja olme vahel.
Tõnis Jürgens on pikalt töötanud une ja surma teemadega, Sandra Ernitsa loomingus on oma kindel koht olmel, ulmel ja nostalgial. Esimene neist on esmapilgul sõnalisem, teine usaldab protsessi ja vooluseisundit. Mõlemad usaldavad intuitsiooni ja kunstitöö jaoks hädavajalikke vaikivaid teadmisi. Koos käsitlevad nad seda osa inimkogemusest, mis jääb väljapoole ratsionaalsest, mingil moel mõõdetavast kogemusest, mida nimetame reaalsuseks. Mil moel mõjutavad unenäod ja unistused seda, kuidas tajume igapäeva enda ümber? Mis jääb meist maha kui meid endid enam ei ole?
Sandra Ernits on installatsioonikunstnik ja skulptor. Oma loomingus huvitub ta ümbritsevaist majanduslikeist, poliitilistest ja kultuurilistest struktuuridest ning psühholoogilistest fenomenidest ja protsessidest, ulmest ja utoopiatest. Oma teoste loomisel peab ta oluliseks kasutatavate materjalide päritolu ja koostist, kasutades tihti ülejääke, osutades sellega (loome)protsessile kui konseptualiseerimise vahendile. Sandra Ernits on õppinud Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri (BA) ja kaasaegset kunsti (MA). 2024. aastal pälvis ta Noore skulptori preemia.
Tõnis Jürgens on Tallinnas elav kunstnik ja kirjutaja, kes töötab peamiselt filmi ja installatsiooni meediumis. Tema videoteostes lõimuvad esseistika, poeetiline lünklikkus ja arhiivimaterjalide uuskasutamine – ning neid laiendavad sageli stsenograafilised ruumiinstallatsioonid. Teda huvitab seos une ja surma ja millegi määramatu mõõtmise vahel.