Sirel

“Lisaks eesti kunsti paremikku kuuluvate kunstnike loomingu eksponeerimisele soovib näituse koostaja lisada väljapanekule talle eriti praeguses ühiskondlik-psühholoogilises seisus möödapääsmatuna tunduva konteksti: vajaduse mõelda üksikisiku valikute ja paratamatuste üle, mis kaasnevad iseenda tahtest ja identiteeditunnetusest loobumisega suuremasse inimkooslusesse kuulumise nimel,” kirjutab näituse kuraator Jevgeni Zolotko. Ta mõõdab kunsti ja kunstnikku, loomingut ja elu ühtmoodi nõudliku mõõdupuuga, mis lähtub mugavustsoonides kaduma kippuvaist valikutest. Valikutest, kus vabadusest kui eneseväljenduse iseenesestmõistetavusest tuleb, kuigi ei tahaks, loobuda. Ta uurib prantsuse sotsiaalpsühholoog Gustav Le Boni kirjatükke, mis inimese arenguvõimelise mõistuse ja arenguvõimetu usu vahekordi vaagides nendivad usudogmade illusoorsust, samas nende paratamatust ja rahvast ühendavat jõudu tunnistades. Aga masse liigutavad usutõed ei kõneta Zolotkot, tema jaoks jääb ka patriotismi õhutavate sõdade, poliitiliste mahhinatsioonide ja jõu ning rikkuse poolest vähematest üle trampimist soodustavate aegade mõõdupuuks sageli abitu, vaikiva ja märkamatu üksikinimese eluga toimetulek.