Šiškin-Hokusai. Teine Elu

Aleksander Šiškin lõpetas Leningradi Riikliku Teatri, Muusika ja Kinoinstituudi kunsti ja disainiosakonna 1995.a. Ta on töötanud tuntud lavastajatega vene parimates teatrites, autasustatud „Kajakas,“ „Kristall-Turandot“ ja Oleg Tabakovi nimeliste teatripreemiatega, on  neljakordne „Kuldse maski“ laureaat, Stanislavski nimelise preemia ja „Kuldse Sofiti“ auhinna saaja.

Šiškin-Hokusai esimene isikunäitus toimus 2013. aastal Marina Gisichi galeriis. Tundlikud mahlapakkidesse installeeritud paberist stseenid pälvisid kriitika rohket poolehoiu. Et eristada oma vabakunstniku ja teatrikunstniku tegevust, oli Šiškin juba mõned aastad tagasi võtnud endale lisanime: „Hokusai on Jaapanis samasugune bränd nagu Ivan Šiškin Venemaal, lisaks sellele on tema kunstiesteetika mulle lähedane. … Šiškin töötas loodusega, Hokusai tegelaskujudega. … Sel kombel märgistan ma enda jaoks ära kaks vektorit: Šiškin kui keskkondlik moment ja Hokusai kui psühhodraama, töö inimesega“.

Šiškin-Hokusai järjest aktiivsem tegevus visuaalkunstnikuna jätkub totaalsete vineerist installatsioonidega. Need on kunstniku poolt omakäeliselt joonistatud ja stiliseeritud. Seni mahukaim 2015. valminud paarisaja tegelaskujuga (kõrgusega kuni 12 m) installatsioon kandis nime „Täiskasvanuks saamise praktikad“ ja seda eksponeeriti Peterburi tänavakunsti muuseumis, hiljem  Ufaas ja Voronežis. Sama stsenaariumi järgib „Tormijooks,“ selle aasta oktoobris Marina Shtageri galerii siseõue ehitatud installatsioon Londonis − ühiskonnakorda muutnud oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäevale pühendatud ja kunstniku tõlgenduses seksuaalrevolutsiooniks pööratud vineerist võitlusväli liigub edasi muudesse paikadesse Inglismaal.

Kuigi kunstiprojektide kasvades näivad Šiškin-Hokusai teatriprojektid kahanevat, siis vaevalt et ta ühest teise kasuks loobub – need kaks täiendavad ja turgutavad teineteist pidevalt: „Kaasaegne kunst üritab emotsioonist eemalduda. Käsitleb seda kui müra. Teater seevastu parasiteerib aktiivselt emotsioonil. Oma töödes olen pöördumas emotsionaalse vastuvõtlikkuse poole … Nii või teisiti on teater minu jaoks nagu narkootikum ja ma ei suuda temast praegu loobuda“. Kunstniku käesoleval aastal Kuryokhini auhinnaga premeeritud kineetiline installatsioon „Marat´vann“ eemaldub teatrile lähedasest ruumiinstallatsioonist ja liigub tihedalt laetud skulptuuriobjekti poole. See on võimas kujund tapariistast, ühtaegu timuka kirvest ja uhkelt laialilaotuvat linnutiiba meenutav.

Näituste “Teine elu” ja “Vene barokk” kuraator on Peterburi ja Pärnumaa kunstisuhete edendaja ja kunstnikuna tuntud Janno Bergmann (s 1975), kes kureeris eelmisel aastal valiku Peterburi kaasaegsest visuaalloomingust ka Tartu Kunstimajja. Loominguliselt tegusat Bergmanni on kujundanud  Eesti kunstimaastikul märgilise tähendusega Sütevaka gümnaasium, Akadeemia Non Grata kui ka Akadeemia Grata.

Täname: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Tallinna Kultuuriamet, Veinisõber, Kuu Stuudio, Sadolin.