Tahe

Puust ja luust voolitud volangides on püüe puhastada mõtlemist, teekonda ja lõpuks ka kujundit. Draperii kujund ise on banaalne, seal nagu ei juhtuks midagi. Kuid minu jaoks kätkeb neis valgetes voltides kogu õhtumaise kultuuri lugu – antiigist kristliku kultuurini. Keha kohalolu markeerimine, varjatud erootika ilma milleta polekski midagi. Selle seeria nimetasin TAHE. Tumedate raamatute seeria on keerukam, kihilisem, mitmetähenduslikum. See hakkas kummitama aastate eest … Möödunud sügisel võtsin teema taas ette ning hakkasin raamatuid juurde voolima – nii eebenipuidust kui gagaadist. Tekkis link Eco “Roosi nimega” – õhtumaise sõnalise tarkuse hävinguga. …Sõna võimetus kirjeldada asjade olemust, ja kultuuri püüe seda kõige kiuste üha uuest teha. Viimane ots on juba päris raamatutest ehted – peamiselt siis raamatut läbistava auguga käevõrud. Tundus kujundina võimas – suruda käsi läbi sõna, hävitades nii raamatu sisu, tühistades sõnumi. Selle seeria nimetasin ROOSI NIMI. Tanel Veenre

Näituse autori mure õhtumaise kultuuri pärast, selle sajandite jooksul varjamise ja alastioleku mängus kujunenud monumendi tahkumise ja elust tühjaksjooksmise pärast ei ole juhuslik uid, see on järjekindlalt sõnastunud tema ehteraamatute tekstides ja peegeldunud tema töödes. Jõuliselt, isiklikult ja ometi delikaatselt pihivad mõlemad muuhulgas, et kunstnik suudab kõnelda ning kujutada vaid sellesama kultuuri rafineeritud keeles, et muudmoodi eksistents on tema jaoks mõeldamatu. Kui Vanale ja Väsinule elu sisse puhumiseks piisaks Teda loova inimese vigu, kohmakusi, ebatäiust ja kohatist julmust sisaldavast hingeõhust, siis on need teretulnud ka Tanel Veenre efektse esteetikaga ehetesse. Adekvaatne viibimine tänases päevas ühes ilust ja idealismist hooliva töö- ja õnnelik olemise võimega on Tanelit saatva taustaloo alustalad. Kunstniku mõte ja töödetagused žestid on küllastunud üheltpoolt emotsionaalsusest ja teisalt julgest pragmaatikast. Edukas moeehte disainer – jah! , oma arusaamu ja loojapositsioone näitusetegevuse kaudu üldistav ehtekunstnik – jah!

Oma vägagi arvestatavas loomingunišis kehtestuva ehte käsi käib hästi, selle staatus ja funktsioon päästavad ta nõudmistest, mida suure kunsti murenev ambitsioon endale ikka veel esitab. Millest kõigest – ja millise vabadusega – ehtekunstnik küll ei räägi! Mida kõike küll ehe endale ei luba leides seejuures mõistmist ja heakskiitu! Väikeste asjade maailmast astub ta märkamatult monumentaalsuse minetanud skulptuuri kingadesse ja kõnnib nendes elegantselt endale sõbralikus keskkonnas.

Nõnda siis – tähelepanu, EHE! Selle aasta septembris-oktoobris on seda Tallinnas eriti heldelt: Eesti Kunstiakadeemia audoktor Peter Skubici näitus „Peeglid on nähtamatud“ Soolalaos (kuraator Tanel Veenre), noorte ehtekunstike (sealhulgas professor Tanel Veenre üliõpilaste) Darja Popolitova, Merlin Meremaa, Hanna-Maria Vanaküla ja Sofja Halliku näitus „Sümptom“ EKA galeriis, Kadri Mälgu isikunäitus „Testament“ Niguliste kirikus. On tähendusrikas, et kõrvuti oma karismaatilise õpetaja ja kolleegi Kadri Mälguga eksponeeribTanel Veenre voolitud musta draperiidetaili Surmatantsu vihtuva Surma hõlstist sealsamas Nigulistes. Justkui ühendavat lüli aegade, kommete ja Kuntihoone galerii näituse vahel.

Tanel Veenre (s 1977) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehte-sepakunsti erialal, täiendanud ennast Gerrit Rietveldi Akadeemias Amsterdamis ja Central St Martins´s Londonis. Tema loomingut on esitletud rohkem kui 150 näitusel Eestis ja mujal, ta on lugenud loenguid ja juhendanud töötubasid Euroopast Brasiilia ja Hiinani. Tanel Veenre loomingut esindavad ehtemaailma tippgaleriid: Platina (Rootsi), Ornamentum (USA), SODA (Türgi), Biro` (Saksamaa), Ra (Holland), Pont&Plas (Belgia). Autoriraamatud “EHE” (2009) ja “Käeulatuses / Handful” (2015). Hetkel töötab professorina Eesti Kunstiakadeemias, kaubamärgi TVJ disainerina ning vabakutselise kunstnikuna.

Kunstnik tänab: Tarmo Saaret, Aldo Järvsoo, Karolis Kurklietis, Kateřina Kolingerová, Ko Ming-Miao, Andie Lowrie, Egle Sitkauskaite, Olga Tea Krek, Sille Luiga, Hanna-Maria Vanaküla, Tamara Luuk ja Valge Kuup.

Selle näitusega seotud erilised tänud Mihkel Ilusale ja Allan Appelbergile! Tänud Kultuurkapitalile toetuse eest.