Tõnis Saadoja. Stuudio
Ateljeest ja seal toimuvast lähivaates.
Mis on ühist baltisaksa kunstniku Eugen Dückeri maastikumaali koopial, ateljeepimeduses portreteeritud slaidiprojektoril, perekonna arhiivist pärinevatel reisifotodel Ameerika läänerannikust ning tasapinnalisel värvilisel lõuendil? Kõik nad on pildid. Kõik nad on kujutised oma mõjuvälja ning komponeerimisloogikaga. Kõik nad on tinglikult loetavad kui ühe kujutise erinevad reaalsusastmed.
“Stuudio” on näitus, mis vaatleb pilti kui protsessi; see on näitus, mis kõneleb eeskätt maalimisest, lahates maalimise konstruktsioone ja arhitektuuri. See on miniatuurne skaala minu isikliku maaliruumi ulatusest. Loobudes dokumentaalsest, antropoloogilisest või muul viisil kitsendavast konkreetsusest, laotub vaataja ette pildi võimalikkus, kord tihenedes, kord hajudes. … Vastukaaluks valmislahendustel toimivale fotograafilisele reaalsusele, otsin ma maalides vaheldust, erandlikkust, juhust. – Tõnis Saadoja
Tõnis Saadoja (s 1980, õppinud maali nii Eestis kui Inglismaal) näitus pealkirjaga “Stuudio” on tinglikult neljast üksusest koosnev tervikväljapanek, eelnevast loomingust tõukuvate uute radade välja valgustamise katse kunstniku arengukäigus. Saadoja, kelle tööde seast on raske leida lõpetamata teoseid, toob vaataja ette (justniisama lõpetatud) laboriproovid, kontsentreeritud valiku oma otsingutest, mille kohta ta ise ütleb: “Tegemist on katsetustega, midagi pöördumatut neis ei ole”. Nagu Saadoja puhul ikka, algas ka Stuudio-lugu ammu enne selle näituse valmimist, ja nagu ikka hõlbustab tagasivaade varasemale ka selle väljapaneku mõistmist.
Tundub, et ülioluliseks tähiseks Tõnis Saadoja loomingukogemuses oli 2012. aastal valminud laemaal Teatrile NO99 – 50m2 pinnale maalitud monokroomse pildiringi monumentaalsus ja tema vaataja suhtes kehtestuva distantsi peadpööritav paratamatus, – mille Saadoja sõna otseses mõttes peadpööritava elegantsiga lahendas. Analüütilise meele ja meetodiga oma senist loomingut kontrollinud kunstnikule andis laemaali-väljakutse väga tõenäoliselt tõsise välise survestatuse ja alandlikkuse õppetunni. Andis arvatavasti ka meistritöö õnnestumisest saadud rahulolu ja enesekindluse. Justnagu kergendusest välja hingatuna järgnesid kaks väga head näitust: “Arhitektuurifoto väikese poisiga” (2014) ja “Etüüdid klaverile ja lõuendile” (2015). Neis tõi võidukalt maa peale naasnud kunstnik tuttavat toetuspinda tervitades tagasi talle tunnusmärgilise, samm-sammult teemasse süveneva ja sellisena ka loetava seriaalsuse. Aga tõi ka midagi uut – voli seda seriaalsust üksikpildi enda mõju kasvatamise arvelt kärpida. Ja lõdvendada talle siiani olulise reaalsusega seotuse garantii – fotokujutise – lõarihma, seda kujutist kohati äärmuseni minimeerides ja tinglikuks muutes. “Väikese poisi“ ja “Etüüdidega“ tulid Saadoja piltidesse tunnetuslik enesekehtestamine koos julgusega puudutada mittebanaalsete helistike ilu pildisiseses ruumis. Nüüd, oma stuudio vaikuses, vaatajale silmade kõrguselt ja käepuudutuse distantsilt kättesaadavana süveneb seeriate arenguloogikast kantud looming aina enam ühe pildi sisse mahtumise võimalusse. Alasti tasapinna ja illusoorse pildiruumi järelekatsumisse, värvi taasavastamisse. Nagu eepiline romaan, mis algas NO99 männilatvadega ja muutus novelliks 2014. – 2015.a. näitustega liigub Saadoja ajalooliselt reegliks kujunenud arengutrajektoorile vastupidises suunas poeetiliste lühivormide, lakooniliselt sõnastatud hädavajaliku poole. Ja kui selgub, et see on tänapäeval võimatu või mõttetu, siis näitab ta verd valamata kuidas suri maalikunst, või mis veelgi tõenäolisem, et siingi pole midagi pöördumatut, et “… see pole kindlasti kõik, milleks nii kunstnik kui vaataja võimelised on. Või milleks nad varasemalt võimelised on olnud“.
Kunstnik ja Tallinna Kunstihoone tänavad: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Tallinna Kultuuriamet, Veinisõber, Sadolin. Tallinna Kunstihoone näitusi paigaldab Valge Kuup.