Vaikus. Pimedus

Praegused natsionalistlikud ja konservatiivsed poliitilised arengud sunnivad tulevikule mõtlema. Kas minevikku saab kasutada ennustamise mudelina? Milliseid märke peaks sel juhul tõlgendama tähenduslikuna?

„Näitus „Vaikus. Pimedus“ on kutse kõrvalpilgule, astuma välja mineviku-oleviku-tuleviku paratamatust voolust ja teadvustama, kuidas meie arusaamade ja motivatsioonide suhe laiema kontekstiga on muutlik ja ebapüsiv,“ kirjeldab kuraator Anneli Porri näituse laiemat eesmärki. „Halastamatult mõjub minevikus tehtud otsustele aja möödumine, mis paljastab toonaste parimate kavatsuste elujõuetuse ja sunnib need sageli ümber hindama, unustama või mälus moonutama. Seetõttu on ka siin oluline koht mitte fantaasiarikkal ulmel, vaid vastupidi, minevikku tungivatel teostel.“

Tuleviku ettekujutus alati sügavalt ideoloogilise paatosega. Seega on näitus „Vaikus. Pimedus“ mitte niivõrd fantaasiarikkast ulmest, kuivõrd alati ideoloogilistest utoopianägemustest või minevikureflektsioonidest, millel on suur potentsiaal saada taas mudeliks mõnele tulevikustsenaariumile.

Viimase 10 aasta jooksul valminud teostes ja uutes just sellele näitusele tehtud töödes küünitavad kunstnikud erinevatesse ideoloogiatesse ja töötavad lähiajaloo erinevates kihtides alates Evald Okase 1987. aastal kujundatud esindusruumist, 1940.—50. aastate propagandistlikest maalidest kuni Ida-Berliini marksismi õppejõudude illusioonide purunemise ja uue kapitalistliku lunastaja sünni ootamiseni.

Kuna näitusel on suur osa videoteostel, mis kokku kestavad pisut alla kahe tunni, ootab Tallinna Kunstihoone külastajaid ühe piletiga näitusele kaks korda.

Täname: Culture Ireland, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Kuu Stuudio, Tallinna Kultuuriamet, Sadolin, Veinisõber