Värvilised laulud
Uno Roosvalt. Kuraatorid Liina Siib ja Kaido Ole
Uno Roosvalti “Värvilised laulud” on väike retrospektiivülevaade kunstniku poolt maalitud, joonistatud ja voolitud teostest, mille on kokku pannud tema kaks nooremat kolleegi – Liina Siib ja Kaido Ole. Kuraatorile on suureks rõõmuks, kui kunstnik, kellega tal on näitusetegemise ühine kogemus, meenutab teda hea sõna ja rõõmsa meelega. Kaido Ole, Liina Siibi ja Uno Roosvaldi koostööst Eesti Panga galeriis 2011. aastal sündis just niisugune vastastikune sõprus ja usaldus, mis aastaid hiljem pani kunstniku pöörduma oma näituse kunagiste korraldajate poole. Põlvkondadeülene koostöö, mille on südameasjaks võtnud paljud kaasaegse kunsti asutused, sh ka Tallinna Kunstihoone, võidavad sellest tublisti. Justnagu vaatajagi, kelle terane pilk märkab näituseväljapanekus ja seda saatvates tekstides värsket lähenemist, ootamatuid vaatenurki ja huvitavaid interpretatsioone.
Uno Roosvalt (1941) õppis maali Tartu Kunstikoolis 1956–1962 ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis 1963–1969. Aastail 1970–1995 on töötanud õppejõuna kunstiakadeemias, neist kümme viimast maalikateedri juhatajana.
“Uno Roosvaldi töödele mõeldes hakkab mul peas keerlema eelmise sajandi kunstiakadeemia mudel sellisena nagu kunstiinstituut seda veel kuuekümnendatel aastatel – tema õppimisajal – pakkus. Toonased žanrid ja kujutamise mehhanismid tekitavad turvalise äratundmise ka kaasajal: maalikeel, mida on järginud mitmed põlved, töö vabas õhus ja ateljees, skitseerimine, autoportreed kui eneseanalüüs ja vahekokkuvõte, kunstnikuks olemine kui elulaad. Isegi siis, kui Uno Roosvalt on maalinud või joonistanud tundmatuid inimesi ja -kohti, on ta kodustanud eksootika temale omase paleti ja võttestikuga. Neid töid vaadates mõistame, et kunstnik on kohal, tema humanism ei sisalda midagi abstraktset ega väljendamatut, see on konkreetne ja nähtav armastus elu, inimeste ja loomade vastu. Ta ei keera teisele selga.” Liina Siib
“Kes on Uno Roosvalt minu jaoks? Igavene teine nagu Paul Keres, antagu see võrdlus – kui ta kedagi mingil põhjusel riivab – mulle andeks. Mitte kunagi päris tipus, kuid alati rahulik ja mingi sisemise väärikusega ning oma parimates töödes väga hea. Olen mõelnud Unole, kui mõtisklen kunstniku ja jumala üle. Kunstis nagu eluski juhtub tihti, et joostakse üksteisega võidu, pannakse jalgagi taha ja muretsetakse ilmaliku tunnustuse ja läbilöögi pärast. Kunstnik, kellel on jumal, on arvatavasti taolisest kümnevõistlusest vabastatud. Ehk ongi Uno üks tugevusi selles, et tal on alati olnud isiklik „superkriitik“, kes on teda adekvaatselt osanud hinnata ning seetõttu pole ta pidanud välja arendama maises (kunsti)elus läbilöömiseks vajalikku x-faktorit. Aga eriti hea on selle kõige juures, et kunstniku religioossus ei paista tema töödest praktiliselt kusagilt otse välja. Ei selgeid sümboleid ega märke esiplaanil, ei klassikalisi süžeesid, lihtsalt püüd absoluutse tasakaalu ja lihtsuse poole… kui proovin asja kuidagi iseendale arusaadavalt sõnastada. Uno ei tee propagandat vaid püüab maalida ja joonistada nii hästi ja nii õigesti kui suudab. Üsna tavalisi asju ja tavalist elu. Näituse nimi on „Värvilised laulud“. Ma ei tea ega usu, et Uno oleks eriline laulumees, vähemalt mina pole kunagi kuulnud teda laulmas ja ei kujuta seda hästi ettegi. Aga kuna väga hea töö tegemine – nii sügavalt või kõrgelt kui julgus ja suutlikkus lubavad – nõuab kunstnikult alati teatavat eneseületust, siis on see minu arust päris hea pealkiri. Näitus on tegelikult üsna korralik retrospektiiv, niipalju kui väike ruum seda võimaldab. Uusimatest töödest kuni kooliaegsete aktijoonistusteni välja. Nii nagu ma pole kuulnud Unot laulmas, nii polnud ma seniajani näinud ka ühtegi tema joonistatud akti. Ütle veel, et tead või tunned kedagi.” Kaido Ole