Vladimir Kozin. Slaavi barokk

Vladimir Kozin lõpetas 1980.a. arhitektuurse ja dekoratiivse plastika osakonna Leningradi Kõrgemas Veera Muhhina nimelises Kunsttööstuskoolis. Kunstielu organiseerimisel ja uute algatuste ellu viimisel on Kozin ära teinud tänuväärse töö, tema osalusel, sageli ka ettevõtmisel on sündinud mitmeid rühmitusi ja galeriisid. 1996. aastal oli Kozin sõpruskonna Uued Põmmpead raudnael. Koos teiste rühma liikmetega korraldati kuue tegutsemisaasta jooksul rohkem kui 70 performance´i, näitusi galeriide koridorides ja kemmergutes, ühislugemisi ja seminare. „Arulageduseni võimendatud tagasihoidlikkus ja heategevuseni ülendatud vaesus oli põmmpeade esteetiline töövahend“ kirjutab rühmitusse kuulunud Anna Matvejeva. „Oma kunsti rahaks vahetamisest ja kunstiprotsessi põhimõttelisest dokumenteerimisest loobumine muutsid põmmpead müüdiks“ ütleb Pjotr Belõi, kelle tegevus 2012-16 tõi sõpruskonna taas avalikkuse ette. Väiksematele retrospektiividele Moskvas ja Peterburis järgnes suurem ülevaatenäitus Moskva Kaasaegse Kunsti Muuseumis aastal 2016. Pärast rühmituse hääbumist pandi Vladimir Kozini eestvedamisel alus uuele kindla asukohata galeriile PARAZIT. Kozin on alternatiivse kaasaegse kunsti muuseumi „Kaasaegse kunsti hiirelõks“ direktor ja pisima Peterburi galerii „10×15“ asutaja. Ta kuulub Peterburi humanitaarfondi „Vaba kultuur“.

Vladimir Kozini looming on ülimalt mitmekesiseid väljendusvahendeid kasutav, ta viljeleb skulptuuri, installatsiooni, performance´i, foto, video ja autoriraamatu žanre. Skulptuursete objektide ja seeriate loojana on ta ekspressiivselt monumentaalne, mõistukõnelistes installatsioonides mänguline ja provotseeriv. Kandinsky prize´i 2009 nominendiks valitud Kozini kautšukist hiiglaslikku, 500-5000 kordselt suurendatult täisid, lutikaid ja kirpe kujutav parasiitide seeria „Ihule lähemale“, kuulutas: „Ma usun, et kätte on tulemas Uue Matriarhaadi ajastu. Temaga koos ja paratamatult tuleb ka uus Uus Ihulikkus. Seepärast lasen ettenägevalt vabadusse ja uue ihulikkuse otsingule oma raskekahuriväe – putukad ja parasiidid … täiuslikud Jumala loomakesed“. Linnagalerii näitusest rääkides on ta naljast kaugel kui ütleb: „Mu näituse üks osa kannab pealkirja “Igavesed väärtused” ja tegeleb teemade, küsimuste ja probleemidega, mida endale on esitanud erinevad ajastud ja ühiskonnad … Vastused neile küsimustele on rasked tulema, sest nagu me teame, ei õpeta ajalugu meile reeglina mitte kui midagi“. Siiski jätkab kunstnik muresegusest absurdist kantud lakkamatut dialoogi talle eelnenud kunsti ja praeguse kunstielu konteksti vahel. Tema näitusele „Slaavi barokk“ välja pandud installatsioon „Tulevikku võetakse kõik“ taaselustab Vasily Vereshchagini 1871.a. maali „Sõja apoteoos,“ viitab Marina Abramovići 1997.a. installatsioonile ja performance´ile „Balkani barokk“ ja vaidleb vastu 30 aasta tagusele Ilya Kabakovi väitele sellest, et „tulevikku kõiki ei võeta“. Jääb vaid üle süveneda Vladimir Kozini poolt pakutud tulevikustsenaariumisse, mis – nagu öeldud – on kõike muud kui naljakas.

Näituste “Teine elu” ja “Vene barokk” kuraator on Peterburi ja Pärnumaa kunstisuhete edendaja ja kunstnikuna tuntud Janno Bergmann (s 1975), kes kureeris eelmisel aastal valiku Peterburi kaasaegsest visuaalloomingust ka Tartu Kunstimajja. Loominguliselt tegusat Bergmanni on kujundanud  Eesti kunstimaastikul märgilise tähendusega Sütevaka gümnaasium, Akadeemia Non Grata kui ka Akadeemia Grata.

Täname: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Tallinna Kultuuriamet, Veinisõber, Kuu Stuudio, Sadolin.